Tallinna lähedal meres asub üks tähelepanuväärne saar, Naissaar, mis on tavaliselt tuntud eelkõige tänu erinevatest ajalooperioodidest pärit militaarmälestistele. Vähem teatakse aga, et lisaks sõjaväelastele elas sellel looduskaunil saarel ka palju tsiviilelanikke.

Naissaarel elanud kalurite ning lootside kogukonda on aja jooksul Naissaarelt korduvalt minema saadetud. Elanikkond pidi taganema sõjaväeliste vajaduste ees. Ometigi tuldi Naissaarele ikka ja jälle tagasi ja 19. sajandi lõpul oli Naissaare kogukond tõusnud oma elatustasemelt linnakodanikega samale pulgale. Saarel räägiti rootsi ja eesti keelt, rahvas oli jõukas ning edumeelne. Naised ostsid Tallinnast kauneid kleite, majad ehitati viimase moe järgi ümber ja paljud naissaarlased omandasid endale hea hariduse kas Eestis või välismaal. Esimene maailmasõda tõi kaasa sundevakueerimise ning Eesti Vabariigi ajal tuli eluga uuesti alustada. Saar oli tugevalt Tallinnaga seotud, kultuurielu aktiivne, seal tegutses kaks kooli ja vahetult enne II Maailmasõda valmis uus kabel.

Tutvustamaks seda senini vähetuntud külge Naissaarest valmis Rannarahva muuseumis raamat Kourdumehed, pitskleidid ja meremiinid – mitmepalgeline Naissaar, milles on killukesi kõikidest saare tahkudest. Käsitlemist leiab Naissaare imekaunis loodus, seal elanud kalurid ja lootsid ning uue näo saavad ka sõjaväelased, sest nemadki olid lõppkokkuvõttes ainult inimesed.

Raamatut Kourdumehed, pitskleidid ja meremiinid – mitmepalgeline Naissaar saab osta alates 11. veebruarist Rannarahva Muuseumist ja teistest hästivarustatud raamatukauplustest.

Varem ilmunud: Aksi- mereriik Tallinna külje all

 

Rannarahva Muuseum

 

 

 

15. veebruaril 2013 avab Eesti Näituste messikeskuses oma uksed rahvusvaheline turismimess TOUREST 2013. Baltimaade vanim ja suurim turismimess Tourest toimub nüüdseks  juba 22. korda.

Näitusel räägime Naissaare kogukonnast ja eriti saare naistest. Ajaloolise kogukonna naistest on tavaliselt vähem teada kui meestest. On öeldud, et rannakülade naised jäid nagu nähtamatuks – ja ometi sõltus neist kogukonnas väga palju. Naised olid meestest rohkem koduga seotud – hoolitsesid söögilaudade eest, hoidsid kodu korras ja õpetasid lapsi, kuid olid ka merel mehe eest väljas. Lisaks oli paarkümmend eluaastat täis rasedusi, sünnitusi ja väikelaste matuseid. Kuid Naissaare inimeste mälestusi lugedes ja perekondade fotoalbumeid lehitsedes jääb selle saare naistest mulje kui ettevõtlikest, ilusatest ja kaugeltki mitte nähtamatutest. Näitusega oleme püüdnud interjööri ja väljapandud esemete, samuti 12 naise lugude abil Naissaaare naiste maailma meile lähemale tuua.

Kogukonnal, millest siin näitusel räägime, on selged ajalised piirid. Naissaarele tuldi 18. sajandi teisel poolel, 19. sajand oli kakskeelse rootsi-eesti kogukonna kujunemise aeg, 1944. aasta kevadeks olid kõik saarelt põgenenud. Sõjavägi ajas tsiviilisikud Esimese ja Teise maailmasõja ajal saarelt mitmel korral minema. Sõjaväelaste jaoks oli Naissaar strateegiline punkt, naissaarlastele – kodu, kuhu taheti ikka tagasi tulla.

Näitusel on esindatud peamiselt kaks Naissaare naiste põlvkonda. 1860.-80. aastatel sündinud naised elasid randlaste jaoks heal ajal. Kalapüük hakkas end rohkem ära tasuma – kala hinnad tõusid, kilupüük andis eriti head sissetulekut. Kogukond oli laiale maailmale avatud – sõideti kaubareisidele üle mere, mehed töötasid laevadel ja võõrkeelte oskus polnud haruldane. Mõned saare tüdrukud töötasid lapsehoidjatena võiõmblejatena – nii Tallinnas kui isegi Peterburis. Mõned abiellusid ja läksid linna või hoopis välismaale. Tehnika areng hakkas naiste elu hõlbustama ja kui poodidesse ilmusid müügile vabriku võrgulina ning valmisvõrgud, lõpetati kodune võrgulõnga ketramine ja võrgukudumine. Tundub, et elatustaseme tõustes jäi naistel vaba aega ja nad said hakata oma unistusi realiseerima, sealhulgas peenemaid riideid ja uhkemat mööblit muretsema. Seda tehti innukalt, ka Naissaare majad said uue väljanägemise – moodsad sindelkatused, laudvooderduse, klaasitud verandad. Saarele korraldati linnast väljasõite, arenes puhkemajandus ja ehitati suvilaid. 1914. aasta suvel tuli säravale arengule järsk lõpp, kodud tuli maha jätta, saarerahvas pillutati laiali – Tallinna, Eesti rannaküladesse, Soome, Rootsi, Ameerikasse, Austraaliasse. Eesti Vabariigi ajal tegutses Naissaarel juba järgmine põlvkond. Uue põlvkonna naised ei seostanud oma tulevikkuenam kaluritööga saarel – seda peeeti vanemate inimeste asjaks. Noored unistasid õppimisest ning tööst laevadel ja linnas.

Näitusel kujundatud interjöörid ei ole autentsed. Siin on 1930. aastate mööblit, üksikud esemed, nagu nikerdustega toolid, on pärit Esimese maailmasõja eelsest ajast. Kuid selline oli ka nende Naissaare inimeste olukord, kes pärast esimese maailmasõja aegse evakueerimist saarele tagasi tulid. Tsaariaegsed ilusad kodud olid hävinud, eluga tuli otsast peale hakata.

Väljapanekut ühendab minu arvates see, et see vastab kahe põlvkonna Naissaare naiste ideaalile ilusast kodust. Endisaegsetest Naissaare majadest ja nende sisustusest ei ole jäänud kivi kivi peale,ent üksikuid mööbliesemeid on nähafotodel. Saarelt põgenedes said mõned perekonnad ka väärtasju kaasa võtta, neid on ka näitusel välja pandud. Nende seas on olnud saare naiste käsitöid ja lauanõusid. Näituse erinevates osades on näha Auguste Lutheri ja Erika Roseni imeilusaid käsitöid, kuid ka teiste saare naiste loomingut. Kuid oli perekondi, kes pidid kõik maha jätma ja põgenema ning neil on järele jäänud vaid mälestused.

PS. Võib küsida, kas Naissaare inimesed olid tavalised randlased? Jah, nad elasid samades tingimustes, igapäevane raske, märg ja ohtlik töö. Liialdamata võib öelda, et igas peres oli tragöödiaid – inimesi uppus ja haigestus rängalt, lastest said täiskasvanuks vaid üksikud. Kuid neil oli eeliseid. Väikesaared olid üldse mandrirannaküladest paremas seisus – saarte maa polnud viljakas ja neilt nõuti väiksemaid koormisi, pealegi oli mõis kaugel ega suutnud saareinimeste tegevust kontrollida. Saartel elas palju vaba rahvast – ka Naissaare elanikud olid vabatalupojad ja maksid vaid pearaha ja väikest maamaksu. Naissaarlaste trumbiks oli linnalähedane asupaik. Nende kala läks kaubaks – mõis sealt matti ei võtnud, Tallinna turule jõuti enne teisi ja kala oli veetud ka Helsingisse. Tallinna sadamasse suunduvad laevad vajasid lootsi ja tsaariajal oli igas Naissaare perekonnas paberitega kroonulootse. Lootsimine andis sissetulekut ja prestiiži ühiskonnas, kasvatas keeleoskust ja laiendas silmaringi.

Naissaare naiste näitus on avatud Rannarahva Muuseumis aprillini 2013. Täpsem info kodulehelt www.rannarahvamuuseum.ee

 

Rannarahva Muuseum

 

Rannarahva muuseumi 2013. aasta kalender on seekord koostatud lugupidamisavaldusena vapratele ja ilusatele Naissaare naistele.

Maria Klamas, keda vanima poja järgi hüüti Jullimammaks ja väikese kasvu pärast ka Pisumammaks, ei olnud rihvelpüssist eriti pikem, kuid seeeest oli ta kange naine. Koos lastega käis Maria tihta lesta püüdmas. Selles oli ta väga tubli. Ühel varakevadisel päeval, kui meres veel siin-seal jääd oli, sõudis ta koos kahe tütrega lestavõrke panema. Maali ja Sophia ei olnud veel võrkudega valmis saanud, kui üks suur laev, täpsemalt parklaev, nende kõrvale sõitis ja lootsi soovis.

Maria vaadanud tütar Maalile otsa ja ütelnud: “Sul on puhas põll, anna see mulle. Ning uus pearätt ka!” Tüdruk andis nii põlle kui räti emale, kes need kohe ümber pani ning laeva nöörredelile ronis. Laevale jõudes läks ta kambüüsi koka juurde ja küsis pekki. Kokk andis talle noa ning Maria lõikas suure pekitüki, viiras selle köiejupiga väikesesse lestavõrgupaati ja ütles tüdrukutele: “Määrige selle pekiga paadiliiteid. Need on hakanud talvega läbi laskma.” Tüdrukud tegid, nagu ema käskis. Maria ise läks ahtrisse kapteni juurde ning lootsis suure parklaeva Tallinna sadamasse.

Nii kirjutas oma vanavanaemast Naissaare mees Verner Luther. Soolastes meretuultes pargitud saare naised olid argipäeval merel ja rannas mehe eest väljas, peale selle said nad hakkama ka traditsiooniliste naistetöödega. Kõigil seisis kuskil akna all õmblusmasin, millel vuristati valmis pere igapäevased riided. Kuid pühapäeval toimus naistega totaalne muutus. Kapist võeti välja linnas õmbleja juures teha lastud uhkemad kleidid ja seati end ilusti korda.

Paistab, et ideaalid olid kõrged, šnitti võeti linnadaamidest ja moelehtedest ning ka rahakott võimaldas nii endale kui lastele kauneid tualette muretseda.

Seda Naissaare naiste pühapäevast poolt võib näha saare vanades fotoalbumites, kus on lehekülgede kaupa uskumatult kauneid perekonnapilte, hoolikalt riidesse sätitud lapsi ja väärikaid daame peentes tualettides ja kübarates.

Romantiline kalender on saadaval Rannarahva Muuseumi ja Viimsi Vabaõhumuuseumi poodides. Hind 8€. Suuremate koguste korral toimetame ise kohale ja laseme hinda alla ka!

 

Rannarahva Muuseum

 

Keskkonnaamet teatab, et on algatanud Naissaare maastikukaitseala kaitsekorralduskava koostamise. Kaitsekorralduskavaga kirjeldatakse ala eesmärgiks olevaid loodusväärtusi, nende mõjutegureid ja kaitsemeetmeid ning koostatakse tegevuste tabel, kus vajalikud tegevused on määratletud koos tõenäolise läbiviimise ajaga ning maksumusega. Kaitsekorralduskava koostaja on SA Eestimaa Looduse Fond.

Kaitsekorralduskava koostamisprotsessi raames toimub kaitsekorralduskava avalikustamine 1.-15. novembril 2012 Keskkonnaameti kodulehel ja Viimsi Vallavalitsuses. Kavaga saab tutvuda siin.

Ettepanekud palun saata kava koostajale Helen Toom (helen@elfond.ee) või Meelis Mägi (meelis.magi@keskkonnaamet.ee).

Kava koostamist rahastatakse „Riikliku struktuurivahendite kasutamise strateegia 2007-2013“ ja sellest tuleneva „Elukeskkonna arendamise rakenduskava“ prioriteetse suuna „Säästva keskkonnakasutuse infrastruktuuride ja tugisüsteemide arendamine“ meetme “Looduse mitmekesisuse säilitamine” programmi „Kaitsekorralduskavade ja liikide tegevuskavade koostamine looduse mitmekesisuse säilitamiseks“ alusel Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest. Programmi periood 2009-2015.

 

Keskkonnaamet teatab, et on algatanud Naissaare maastikukaitseala kaitsekorralduskava koostamise. Kaitsekorralduskavaga kirjeldatakse ala eesmärgiks olevaid loodusväärtusi, nende mõjutegureid ja kaitsemeetmeid ning koostatakse tegevuste tabel, kus vajalikud tegevused on määratletud koos tõenäolise läbiviimise ajaga ning maksumusega. Kaitsekorralduskava koostaja on SA Eestimaa Looduse Fond.

Kaitsekorralduskava koostamisprotsessi raames toimub kaasamise koosolek 1. novembril 2012 kell 14 Viimsi Vallavalitsuses (II korruse saalis) aadressil Nelgi tee 1, Viimsi alevik.

Kohale on oodatud maaomanikud, kohalikud elanikud ja teised asjast huvitatud.

Koosolek rahastatakse „Riikliku struktuurivahendite kasutamise strateegia 2007-2013“ ja sellest tuleneva „Elukeskkonna arendamise rakenduskava“ prioriteetse suuna „Säästva keskkonnakasutuse infrastruktuuride ja tugisüsteemide arendamine“ meetme “Looduse mitmekesisuse säilitamine” programmi „Kaitsekorralduskavade ja liikide tegevuskavade koostamine looduse mitmekesisuse säilitamiseks“ alusel Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest. Programmi periood 2009-2015.

Info:

Helen Toom, SA Eestimaa Looduse Fond, 5688 0676

Meelis Mägi, Keskkonnaamet, 484 1174

 

Naissaare maastikukaitseala kaitse-eeskirjade eelnõu avalik väljapanek

13.09.2012

Keskkonnaamet teatab, et 8. juulil 2009 algatas keskkonnaminister määruse eelnõu menetluse Harju maakonnas Viimsi vallas asuva Naissaare maastikukaitseala kaitse-eeskirja kehtestamiseks. Kaitse-eeskirja muutmine viib eeskirja vastavusse looduskaitseseadusega.

Eelnõu dokumentide avalik väljapanek on 17. septembrist kuni 18. oktoobrini keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni Harju kontoris Viljandi mnt 16. Vastuväiteid ja ettepanekuid määruse eelnõu kohta saab esitada kirja teel Keskkonnaametile aadressil Viljandi mnt 16, 11216 Tallinn ja harju@keskkonnaamet.ee kuni 18. oktoobrini.

Täiendav info: Tiina Napp, tel. 674 4822, 5160696, e-post Tiina.Napp@keskkonnaamet.ee. Meelis Mägi, tel 5063491, e-post Meelis.Magi@keskkonnaamet.ee. Dokumendid on kättesaadavad siin:

Määrus

Seletuskiri

Kaart

Naissaarel Omari küünis esietendub täna õhtul “Naissaare Wabariigi  Referendum”. Urmas Lennuki poolt Nargenfestivali tarvis kirjutatud etendus tõukub  1917. aastal Naissaarel aset leidnud reaalsetest sündmustest.

“Ajaloost on laenatud ka tegelaste nimed, ametid ja vabariigi loomise fakt,” ütles Lennuk pressiteates.
Lavastuses juureldakse riigi olemuse, ajalooliste sündmuste korduvuse ja selle üle, kas ajaloost oleme me võimelised õppima ka midagi enamat peale faktide.
“Riik eksisteerib ainult meie peas, aga füüsiliselt on see siiski laval käegakatsutavalt näha,” sõnas lavastaja Hendrik Toompere jr.
“Naissaare Wabariigi Referendumi” viivad läbi näitlejad Hendrik Toompere jr, Marta Laan, Hendrik Toompere jr jr, Mikk Jürjens ning Elina Pähklimägi. Lavastuse kunstnikud on Maret Tamme ja Ann Mirjam Vaikla ning helimeister Andreas W.
Etendust mängitakse Omari küünis kuni 22. juulini 11 korral.

ERR

 

Kuna Naissaarel taastatakse kabelit, oli põhjust kirikuõpetaja Patrik Göranssonilt selle kohta lähemalt uurida.

Rootsi-Mihkli koguduse õpetaja ametis on olnud juba 11 aastat Kesk-Rootsis 1967. aastal sündinud, õppinud ja Göteborgi Ülikoolis usuteaduskonna lõpetanud ning 1996. aastal õpetajaks ordineeritud Patrik Göransson. Tema hoole all on ka Naissaare kogudus.

Õpetaja Göranssoniga Tallinnas Rüütli tänavas asuvas Rootsi-Mihkli kirikus kohtudes uurin kõigepealt Naissaare seotust selle pühakojaga. “Pärast Põhjasõda liideti Naissaare abikogudus Rootsi- Mihkli kirikuga,” selgitab õpetaja.

Saarel on ammusel ajal olnud kabelid ja vanad inimesed on teadnud isegi Pirita kloostrile kuulunud vana kabeli asukohta. Göransson nimetab traagiliseks Naissaare vanade kabelite saatust, mis Põhjasõja ajal maha põlesid.

1853. aastal sai võimalikuks Tallinnas asunud Soome konsuli von Böninghi abiga uue kabeli ehitamine. Esimese maailmasõja päevil oli saarel Tsaari-Venemaa sõjaväebaas, kuid revolutsiooni ajal hakkasid mehed saarel põletama ja hävitama ning kabel hävis.

Eesti Vabariigi ajal asusid saareelanikud seal taas kodusid rajama ning ehitati ka uus kabel, mis valmis 1938. aastal. Kui jälle tuli saarelt lahkuda, saeti torni rist maha ning viidi kaasa.

1994. aasta uus algus

Naissaar sai vabaks pärast Nõukogude armee lahkumist 1994. aastal ning kogudus sai tagasi kirikukrundi ja kabeli. “Kabel oli väga viletsas seisukorras,” nendib Patrik Göransson.

Oli neid, kes kahtlesid, kas midagi tasubki taastada. Göransson nimetab saarel sündinud Margit Roseni-Norlini, kellest oli suur abi, et kabeli taastamine algas. Hakati raha koguma. “Väga palju oli abi perekond Goffmannist, kelle juured on Naissaarel,” ütleb õpetaja. Toetust saadi Rootsi kuninga fondist, PRIA-st – koguduse liige Kalle Kukk on tubli projektikirjutaja. Viimsi vald andis toetust, et uued aknad ette saaks, ning on igal aastal toetanud, samuti Muinsuskaitseamet.

Selle kõige tulemusena on kabelil nüüd uus katus, uus torn ja ristki torni tipus. Kuigi mõned arvasid, et ristiga kiirustati, leiab õpetaja, et see oli õige tegu. Rist tõsteti torni tippu tagasi, et seda saaksid näha ka need, kes olid näinud risti mahasaagimist.

Goffmannide abiga on kiriku ümbrus saanud viisakama väljanägemise. PRIA-lt on loota ka toetust lae, kiriku ja uste jaoks. Rootsi Strängnäsi Toomkogudus kinkis 380 kilo kaaluva tornikella, mis ootab Rootsi-Mihkli kiriku vestibüülis saarele viimist. Ameerikast on lubatud rahastada altarimaali, Rootsist on saadud kirikupingid, altar ja põlvituspink. “Jumala abiga loodame, et 2014. aastal saame Naissaare kiriku taas pühitseda,” ütleb õpetaja Patrik Göransson, kes 2007. aastal pälvis aasta vaimuliku tiitli. “Tuleb julgelt ette võtta,” lausub ta.

Seniks aga on Naisssaarel kindlalt kord aastas kirikupäev teenistusega ning palvusega surnuaial.

Teenistust peetakse saarel rootsi ja eesti keeles, lauludki on valitud sellised, et igaüks saaks ükskõik kummas keeles kaasa laulda. Kui tähistati Rootsi-Mihkli kiriku taastamise aastapäeva, toimus teenistus neljas keelses: rootsi, eesti, soome ja saksa, sest kirikus tegutsevad ka soome ja saksa kogudus. “Oli eriline kogemus, kui meieisapalvet loeti korraga mitmes keeles,” meenutab õpetaja.

Ja jätkab mõtet: “See võiks olla Eesti Nokia, et siin oskavad inimesed mitmes keeles rääkida. See annab Eestile head võimalused olla vahendaja ida ja lääne vahel.”

Saar ei jää tühjaks

Kuna saarel pole elektrit, saab kirikut vaid suvel kasutada. Kõik, mis armulaua ja teenistuse jaoks vaja, viiakse mandrilt kaasa ja tuuakse jälle ära. Õpetaja rõõmustab, et saarel on kaks meest, kellele saab loota: Kolja, kes on palju kiriku ümbruses tööd teinud, ja Peedu, kes hoiab pühakojal silma peal.

“Naissaar ei jää tühjaks,” on õpetaja Göransson veendunud. “Kui elu läheb rahulikult edasi, siis oleks küll müstiline, kui Stockholmi ja Helsingi vahel meres olev nii suur saar oleks tühi.” Kirik jääb veel aastateks väljasõidukirikuks, arvab ta ning usub, et tulevikus on see kirik populaarne laulatuste koht. Samuti on Tõnu Kaljuste huvitatud kirikust kui kontserdikohast. “Hea, kui saarega oleks regulaarne laevaliiklus,” arutleb õpetaja.

Kirik otsib oma vara

Rootsi-Mihkli kirikut hakati taastama tühjast hoonest, kus aastaid oli olnud võimla. Kui Rootsi kuningapaar külastas kogudust 2002. aastal, küsiti, kumba kingitust kogudus soovib, kas kuningapaari pilti autogrammidega või küünlajalgu. “Soovisime pilti,” ütleb Göransson. Küünlajalgu oli võimalik ka teistelt saada ja neid ongi saadud. Kuid kogudus otsib jätkuvalt oma laialikantud vara, sest suure põgenemise ajal jõudis kaks kirstutäit kiriku kraami Rootsi, mida seal ajaloomuuseumis peidus hoiti ning kiriku taastamise järel siia tagasi toodi. Kolmas kirst tuli lahkudes maha jätta ja selle sisu on vaid osaliselt tagasi saadud.

“Puusärgil pole taskuid,” ütleb kirikuõpetaja. Kiriku vara on toodud tagasi ja õpetaja loodab, et tuuakse veelgi ning ta loodab kiriku vara ka mitmest muuseumist tagasi saada.

Rootsi-Mihkli kirikul on oma ajaloomuuseum, kus on ka Naissaare kiriku vara: karikas ja pateen ning kaks kella – üks rauast ja tuhmi kõlaga, teine kummastava kõlaga. Samuti on siin Naissaare vana kabeli ja 1938. aastal valminud kabeli altarimaalid.

Koguduse hingekirjas on üle 300 liikme, enamus eesti rootslaste järeltulijad, soome rootslased ja riigirootslased ning eestlased, kel huvi rootsi keele ja kultuuri vastu. Koguduses on ka Viimsi valla elanikke.

“Inimene peab ise leidma, et kiriku tee on tema tee,” arvab õpetaja. Ta on veendunud, et kirik on ainuke, kellel on tulevikku, sest kirik kestab igavikus. “Minu leeriõpetaja ütles, et kirik pole püha sellepärast, et seal on pühad inimesed, nagu haigla pole haigla sellepärast, et seal on haiged, vaid seal on ravimid ja arstid. Nii on ka kirik püha, sest seal on Jumala sõna, sakrament ja vaimulikud.”

Rootsist Eestisse

Patrik Göransson sattus Eestisse, millega tal mingit seost ei olnud, teoloogiatudengina, kui tuli stipendiumiga Jõhvi Mihkli kogudusse abiõpetajana teenima. Loomulikult õppis ta siis natuke ka eesti keelt. Ülikooliõpingute lõpetamise järel soovitas piiskop, kelle otsustada on kohtadele määramised, tal veel eesti keelt õppida.

Kui Göransson sai koha Göteborgi, selgus, et Eestis on rootsi koguduse õpetaja koht vakantne. “Praost kuulis rootslasest, kes Virumaal käinud, ja kirjutas mulle,” meenutab ta. “Käisin rääkimas siin juhatuses ja nii see läkski.” Aastast 2000 on ta teeninud Tallinna Rootsi-Mihkli kogudust.

“Rootsis on elu planeeritud ja ette teada, siin tundub, et alati on puudus ajast ja rahast,” ütleb ta vastuseks, kui palun võrrelda elu Rootsis ja siin.

“Kurb, kui inimesel on vähe raha, aga ta ei tea, mida ajaga teha,” ütleb õpetaja. Tema arvates on meil palju võimalusi sisustada oma aega huvitavalt ka raha maksmata ning ta toob kõigepealt näiteks arhiivid ja raamatukogud. “See, kes ütleb, et on igav, on ise igav,” lisab ta ning arvab, et ühiskonnas on tasakaal kadumas. “On neid, kel palju teha, ja neid, kel pole midagi teha. On neid, kes väga üksi, ja neid, kel kuidagi pole võimalik üksi olla.”

Miks? “Lääne ühiskond on kaotamas oma juuri,” vastab õpetaja. “Ristiusk on andnud elule kindla aluse ja kristlased on olnud elu sool. Kui soola on vähe, hakkab ühiskond lagunema.” __________________________________________________________________

Ajaloost

Rootslaste saabumisega 1561. aastal Tallinna tekkis vajadus rootsikeelse kiriku järele. Rootsi kogudus moodustati Püha Mihkli kiriku juurde Suur- Kloostri tänavas.

1721. aastal pärast Põhjasõda pöördusid paljud rootslased Tallinna tagasi. 1733. aastal pühitseti rootsikeelse koguduse kirikuks Rüütli tänavas paiknenud uue seegi haigemaja. Rootsi-Mihkli koguduse praegune hoone ehitati 1526-1531.

1944. aastal põgenes suurem osa kogudusest. 1990. aastal kogudus taastati, 1992. aastal tagastati kirik kogudusele.

Enne Teist maailmasõda oli Eestis 12 kirikut, kus peeti rootsikeelset teenistust, neist 7 kuulus Rootsi praostkonda. Praegu peetakse lisaks Tallinnas Rootsi-Mihkli kirikus toimuvatele rootsikeelsele teenistusele suvel kirikupäeva Naissaarel, Vormsil, Vilivallas ja Ruhnus, kus on kirikud, ning Pakril, kus on plats vabaõhuteenistuse jaoks.

VT